Julgeoleku tegelik hind: kas maksame seda heaolu või tulevikuga?
Me elame ajastul, kus sõna „jätkusuutlikkus“ on saanud uue ja palju karmima tähenduse. Kui veel mõni aasta tagasi rääkisime sellest eelkõige rohepöörde või eelarvetasakaalu võtmes, siis täna on küsimus lihtsam ja eksistentsiaalsem: kuidas tagada Eesti riigi füüsiline kestmajäämine?
Valitsuse hiljutine otsus tõsta riigikaitsekulud uue julgeolekustrateegia valguses ajaloolise viie protsendi lähedale SKP-st on kahtlemata vajalik samm. See on signaal liitlastele, et me ei oota abi käed rüpes, ja heidutus naabrile, et iga meiega jagatud meeter läheb neile kalliks maksma. Kuid sellel otsusel on ka teine, argipäevasem pool. Riigikaitse ei ole tasuta lõuna ja selle reaalne arve ei laeku mitte tankitehasele, vaid Eesti maksumaksja ja ettevõtja rahakotti.
Siit koorubki meie kümnendi kõige põletavam küsimus: mis on julgeoleku tegelik hind ja kuidas me seda maksame?
Julgeolekumaks vs. majandusmootor
Klassikaline majandusteooria räägib meile valikust „kahurite ja või“ vahel. Kui valid kahurid, jääb võid vähemaks. Eestis väljendub see uutes maksutõusudes ja kärbetes ajal, mil meie majandus püüab niigi pikast madalseisust pea vee peale saada.
Ettevõtjad hoiatavad, et maksukoormuse järsk tõus jahutab sisenõudlust ja vähendab meie konkurentsivõimet välisturgudel. Tekib paradoks: me teeme hiiglaslikke kulutusi, et kaitsta Eesti riiki, kuid riskime samal ajal sellega, et see riik muutub majanduslikult vähem atraktiivseks kohaks, kus äri teha või elada. Sest mis kasu on kindlustatud piirist, kui selle taga hääbub majandustegevus?
Tankid või toimiv ühiskond?
Teine ja vahest veelgi salakavalam oht peitub sotsiaalses sidususes. Kui miljardid eurod liiguvad laskemoona ja lahingutehnika hangeteks, tähendab see, et kuskil mujal jääb read tõmbamata. Haridus, tervishoid, päästjad, politsei, sotsiaaltoetused – need on valdkonnad, mis tunnevad riigikaitse eelisarendamise hinda kõige valusamalt.
Kuid riigikaitse alus ei ole ainult raud. Uus julgeolekupoliitika rõhutab elanikkonnakaitset ja ühiskonna kriisikindlust. Kui inimeste elatustase langeb, sotsiaalsed käärid kärisevad ja usaldus riigi institutsioonide vastu mureneb, kaob midagi palju tähtsamat kui laskemoon: kaob ühine kaitsetahe. Sisejulgeolek ja toimiv ühiskond on riigikaitse vundament. Kui vundament mureneb, ei aita ka kõige kallim õhutõrjesüsteem.
Kuluartiklist uueks võimaluseks
Kas see tähendab, et me peaksime kaitsekulutusi vähendama? Kindlasti mitte. Kuid me peame muutma seda, kuidas me sellest rahast mõtleme. Riigikaitse kulud ei tohi olla pelgalt must auk eelarves, kuhu raha kaob. Sellest peab saama investeering.
Eestil on unikaalne võimalus suunata suur osa nendest hangetest ja ressurssidest kodumaisesse kaitsetööstusesse. Meil on tugev IT-sektor, idufirmade kultuur ja nutikad insenerid. Luues uusi tööstuslinnakuid ja arendades kõrgtehnoloogilist sõjavarustust, saab riigikaitsest hoopis majanduse uus vedur. Me saame luua töökohti, eksportida tehnoloogiat ja tuua riiki raha tagasi.
Kokkuvõtteks: diskussioon on vältimatu
Julgeolek ei ole midagi sellist, mida saab osta poest valmis kujul ja panna riiulile seisma. See on pidev kompromiss ja tasakaalu otsimine. Me peame leidma kuldse kesktee eksistentsiaalse julgeoleku ja sotsiaal-majandusliku ellujäämise vahel.
See on arutelu, mida me ei tohi karta. On aeg küsida endalt ausalt: kui palju me oleme nõus ohverdama oma igapäevasest heaolust täna, et meil oleks kindel tulevik homme? Ja mis veelgi tähtsam – kuidas me teeme seda nii, et me ei lõhuks teel olles ära seda, mida me kaitsta püüame?