Ukraina tunnid Charlotte Higginsi poolt – kui kunst ja sõda kokku puudutavad

Elav ja lootust andav uurimus sellest, kuidas kultuur kestab ära kuritegevuse keskel. Oma subtiliselt läbimurreva raamatu lõpus kunstist sõdaajas jutustab Charlotte Higgins sügislikku külastust Kharkivisse, Ukraina teisele linnale, riigi kirdes, lühikese sõidukauguse vene piiri eest. Rahus pargis näeb ta meest, kes seisab voolus ja paneb kivi teineteise peale sortuma torniks – "moodus eluks selles linnas," kirjutatab ta, "mis oleks romaanis tundnud liiga ilmselt". Siiski, nagu hea romaanik, ei näe Higgins välja kerides üksikasju kohast, vaid need hüppavad tema avatud silma ja kõrvu. Lapsed, kes vaatavad multikasid, mis viimatusest tühjaks jäävad, lubades kauge plahvatusete pauku esirinnast kuule. Noore luuletaja käsivarsele tatueeritud linnamaastik, mis katkendub äkitselt seal, kus tema jalgadenahad oli koristatud, pärast kui ta schraapnelist purustati. Vuhikute meri, nagu Higgins neid kirjeldab, Donbasi esirindaalas, "voolavad mäe all, kogunevad alale suureks aiaõite järveks... Vuhik tekib maal, kus on hiljuti olnud segadus."