„Furious” ülevaade – taimeri ümberlülitav isadestude šaamakas, kui isa läheb otsima röövitud tütart

Kenji Tanigaki vapustav võitluskunstide film ei piisa lihtsalt „Taken” hõljua aroomist, vaid kajastab ka käelõpuga klassikasti, kuidas sepp läheb jälitama kurikaelset inimkaubandust. See kordub ikka: iga paari aasta tagant, tavaliselt ajal, mil Hollywood jalutab loiduliste spektaklite teekonda, nihkub ekraanikindlustuse ülemaailmne tase idasuuva lihasliku imeda läbi. Mürinades läbi veri- ja jääliste “Raid” filmide ning hindi löök‑“Kill” spordiga, avab Jaapani sünnita, Hongkongi baasil direktor Kenji Tanigaki oma võitluskunsti näidise isadestude territoriumi. „Kusagil Kagu-Aasias”, nagu pealkiri ütleb, müraheeva hiina sepp Wang Wei (Miao Xie) kihutab pärast inimkaubitsejaid, kes on tema tütre (Enyou Yang) kinni võtnud. Kuigi ta on väljakutsunud “Taken” kastist Hulk‑sarnaselt, hakkab „Furious” pöörama veeltgi kiiremini. Ja tõesti, see pöörleb; viimase poole tunni intensiivsuseni viib kahjupiirkonna, mida ükski teine selle aasta käibe ei ületa. On üks‑kaks süžeearendust. Võtmes John Woo sõpruskäigudest, laseb Tanigaki oma kangelasel kohata varjanud ajakirjanikku (Danny Dyeri sarnane Joe Taslim), kellel on oma põhjused inimkaubitsejate tagaajamiseks; selline üks‑kõik‑lähenemine toob selguse, samal ajal pöörates dialo 11‑ni. Keerukused jäävad kaadrisse: õõnelgelt paindlikud, näiliselt luustikudeta esinejad sooritavad rõbasteid liigutusi betoonpõrandatel, Tanigaki täpselt paigutatud kaamerad jäädvustades ootamatuid õrnusi ja võlusid muidu mürarikkas tolmus. Nagu oleks keegi toonud ristikurvi ja kuulihaamri tantsule, kavatsedes neid kindlasti kasutada.