Ana Roxanne: Poem 1 Recensioon | Safi Bugeli eksperimentaalne kuu album

(Kranky) Katsetades säratud südant, paneb New Yorker oma hääle esiplaanile tema kõige ligipääsetavamasse teosesse, siiski ootamatute detailidega – ja Schumani kaveri. Ana Roxanne'i uus album sai alguse sügavalt lüübitavast südamevalust. Ja just nagu võib pärast lahkumist ühel hommikul ärgata ning tunda end korras, on siin uus selgus. Kui New Yorgis põhineva muusiku vokaalid varem venisid ja hõljusid hämarates ambienttekstuurides, on Poem 1-s need esiplaanil. Esmakordselt kuuleme Roxanne'i kaunist, õhukat häält selges detailis, kui ta mõtiskleb kaotuse ja iha üle aeglaste, tagasihoidlike kompositsioonide. Plaat avab valusate ballaadide kogumik, mis kaldub rohkem pop-lugude kirjutamisse kui Roxanne'i tavapärases vormita stilis. Tema igatsus on käegakatsutav lihtsates, kuid tõstatavates sõnadele, kuid ka mujal: tõsised vibratos keelpillides “The Age of Innocence”’is; kestvad noodid “Keepsake”’is. On ka aeg-ajalt jälgi tema esimeste kahe plaadi eksperimentaalsusest, droonivates sünteesidel või nõrgelt teravatagijal olevas lindipilve helis. Need elemendid, koos Roxanne'i tugevusega lauljana, annavad nendele lauludele lisasammu siis, kui need võivad muidu tunda liiga hämarad või tavalised.